Kui me 2018. aasta kevadel särava ja sihikindla jooksja Kelly Nevolihhini inspireeriva loo esimest korda kirja panime, oli ta vaid paar aastat varem, 2016. aastal, teinud KSA Silmakeskuses Flow laserprotseduuri. Toona nautis ta täiel rinnal treeninglaagreid ilma tülikate prillide ja läätsedeta ning meenutas elavalt, kuidas üks vihmane intervalltrenn prillidega sai viimaseks piisaks karikasse. Soojendus oli toona tehtud, kui algas halastamatu paduvihm, mis tähendas, et kiiruslõike pidi noor sportlane jooksma praktiliselt nullnähtavusega.
Ta meenutas ka heldimusega seda maagilist hetke pärast edukat protseduuri, mil ta taksoaknast majade silte ja tänavanimesid luges justkui laps, kes näeb maailma esimest korda.
Elumuutvad muutused kümne aasta jooksul
Nüüd, mil sellest elumuutvast sammust ja selgest nägemisest on möödunud juba kümme aastat, istusime temaga taas maha. Vahepealse kümne aasta jooksul on Kelly elus juhtunud rohkem, kui mõnel teisel inimesel terve pika elu jooksul: temast on saanud kahe poja ema, ta on tulnud 2025. aasta suvel uuesti Eesti absoluutseks meistriks nii 800 kui ka 1500 meetri jooksus, alistanud maratonirajal kahel korral maagilise kolme tunni piiri ning võitnud 2024. aastal Tartu Linnamaratoni.
Ent kui talt täna küsida, mis on tema tegusas elus kõige rohkem muutunud, ei alusta ta medalitest. Ta alustab oma silmadest ja emaks olemisest.
Prillivaba elu ei ole ainult sportlaste pärusmaa
„Kui ma näen kedagi prillidega, siis ma ei kujuta seda enda puhul enam ettegi," naerab Kelly nakatavalt. „Ja kõige rohkem tuleb hea nägemine kasuks just emaks olemisel".
See mõte ongi kogu loo kõige üllatavam pööre. Ühiskonnas kipume me sageli arvama, et laserkorrektsioon on eelkõige sportlaste ja aktiivse elustiiliga inimeste teema – et selge nägemine ilma abivahenditeta on vajalik eeskätt neile, kes jooksevad, ujuvad või hüppavad. Kelly vahetu kogemus räägib aga teist keelt: tippsportlane saab prillidega kuidagi hakkama, aga noor ema tegelikult mitte.
Vahe tuleb välja just argises planeerimises. Sportlane saab oma trenni alati planeerida: läätsed sisse, trenn ära, läätsed välja. Ema elu aga ei tunne teatavasti mingeid graafikuid.
„Kujuta ette öösel imetamist, kui pead enne läätsed silma panema või pimedas prille taha otsima," kirjeldab Kelly noorte emade reaalsust. „Või beebiga väljas olemist, kui prillid lähevad uduseks või tuulega jooksevad silmad läätsede all vett."
Mina sain mõlemad rasedused ja imetamisperioodid läbi teha selgelt nähes, ilma ühegi abivahendita. Elukvaliteet on tõusnud meeletult.
Müüt rasedusest ja laserprotseduurist
Just need intensiivsed väikelapse-aastad on Kelly hinnangul periood, kus selge nägemine oma silmadega muudab elu kõige kardinaalsemalt. Unetundide arvelt elaval emal ei ole väsinud silmadel läätsede jaoks varu ja prillid on beebi kõrval pigem mängukann kui abivahend. „Imetada läätsedega on lihtsalt ebamugav. Ilma nendeta on kogu see periood nii palju kergem, et seda on raske sõnadesse panna," nendib ta.
Lisaks peab Kelly erakordselt oluliseks lammutada ühte visalt püsivat müüti. „Naiste seas liigub siiani jutt, et enne sünnitust ei tasuks laserprotseduuri teha. Mina ütlen täpselt vastupidi: rasedus ja imetamine on ilma prillide ja läätsedeta lihtsalt nii palju mugavamad."
Huvitav on seejuures asjaolu, et täpselt sama müüdi peale naeris Kelly juba 2018. aasta intervjuus – toona kõhkles ta ise aastaid just seetõttu, et kartis miinuse tagasitulekut pärast sünnitust. Nüüd, mil seljataga on kaks rasedust ja kaks imetamisperioodi, võib ta oma kogemuse pealt vastata, et nägemine on endiselt täpselt sama terav kui vahetult pärast protseduuri.
„Kui ma saaksin midagi nooremale endale öelda, siis just seda — ära oota," rõhutab naine.
„Ma nägin kohe. See moment on siiani meeles. Taastumine läks hästi, nägemisteravus paranes päevadega ja ma läksin sörkima varem, kui keegi oskas arvata," meenutab ta kümne aasta tagust otsust.
Staadioni jooksja südames
Kuigi laiem Eesti avalikkus teab Kellyt viimastel aastatel pigem maratonivõitjana, on tema tegelik kodu staadionil. „Minu põhidistantsid on tegelikult 800 ja 1500 meetrit," täpsustab ta. „Maratonid alla kolme tunni on tore boonus, aga süda kuulub keskmaale".
Jooksukogemust on tal kogunenud juba kakskümmend aastat ja just keskmaajooksu juures hoiab teda taktika, mida pikkadel distantsidel samal kujul ei kohta. „800 meetrit on minu jaoks kõige põnevam distants. Seal ei võida alati kõige kiirem, vaid see, kes loeb jooksu õigesti — millal minna, millal oodata, kelle selja taha püsida. See on nagu male, ainult et pulss on 190," kirjeldab ta ilmekalt.
Tulevikuplaanidest rääkides ei välista sportlane liikumist pikemate distantside poole. „Kui see aeg kunagi tuleb, siis ilmselt samm-sammult — kõigepealt 3000 meetrit ja sealt edasi," arutleb ta.
Motivatsiooni jagub, sest naiste maratonijooks elab maailmas praegu üle pöörast arenguhüpet. „Naised jooksevad maratoni juba kahe tunni lähedale ja on meestele kannul. See on uskumatu aeg, kus olla naissportlane".
Tippvorm ja lapsepõlvus
Kahe poja sünd keeras Kelly treeningugraafiku pea peale ja hoiab seda siiani paraja pähklina. „Haigused, lasteaiapäevad, ootamatused — graafik läheb pidevalt segi. Alati treenida ei jõua ja kui ma ennast hästi ei tunne, siis ma lihtsalt ei lähe. See on olnud suur õppetund," tõdeb sportlane ausalt.
See on teema, millest sportlased avalikult pigem ei räägi: kuidas hoida tippvormi, kui uni on katkendlik ja päevakava ei kuulu enam sulle endale.
Kelly tunnistab siiralt, et vahel vaatab ta lastetuid konkurente kerge muigega. „Nemad on nagu 24/7 puhkusel — trenn, taastumine, uni, kõik on enda teha. Minul on nii läinud neli aastat teisiti," räägib ta.
Kuid kibedust tema hääles ei ole, pigem vastupidi. „Emaks olemine on andnud väga palju. Ma võtan nüüd igast trennist maksimumi, sest ma tean, et see trenn ei ole enesestmõistetav. Kui varem võis mõni treening minna n-ö niisama, siis nüüd loeb iga kord," kinnitab ta.
Selline fookus kannab silmnähtavalt vilja. Saavutus, mille üle Kelly ise pärast laste sündi kõige uhkem on, tuli 2025. aasta suvel, mil ta krooniti uuesti Eesti absoluutseks meistriks 800 ja 1500 meetri jooksus – ja seda ajal, mil noorem poeg Ruudi oli kõigest aasta ja viis kuud vana. Sinna kõrvale mahuvad ka kaks alla kolme tunni maratoni ning Tartu Linnamaratoni võit.
Vähem treeningtunde, aga oluliselt rohkem fookust – see valem töötab.
Perekond laagrielu osana
Kahe lapse kõrvalt on aega vähem ja see on muutnud Kelly võistluskalendri valivamaks. „Varem vaatasin rohkem auhinnarahasid, nüüd valin starte eelkõige enda pärast — sinna, kus ma päriselt tahan joosta ja kus on minu eesmärkide jaoks õige koht," räägib ta.
Paradoksaalsel kombel on aga ambitsioonid hoopis suuremaks läinud ja nüüd on kogu pere tema selja taga.
Pere on emaga kaasas ka treeninglaagrites – kaks korda aastas kuu aega korraga Portugalis Algarves ja Gran Canarial. „Lapsed on laagrielu osa. Nad näevad, et ema teeb tööd oma unistuste nimel, ja mina ei pea valima pere ja spordi vahel," selgitab ta.
See on viis, kuidas tippsport ja pereelu ei konkureeri, vaid toetavad teineteist. Ja siin tuleb tugevalt mängu vabadus: laagripäev, kus hommikul ootab rannatrenn, lõunal bassein lastega ja õhtul teine trenn, on ilma prillide ja läätsedeta mõõtmatult lihtsam.
Selge pilk tulevikku
Kellyt jälgib sotsiaalmeedias kümneid tuhandeid inimesi nime all Jooksja Kelly. Nii Instagramis kui ka Facebookis jagab ta treeninguid ja isiklikku elu põhimõttekindlalt ausalt. „Tavaline Kelly päev ongi täpselt selline, nagu ma kirjutan. Aga kõike ma ei jaga — mingid asjad jäävad ainult minu enda teada," sõnab ta.
Kogu sisu valmib tema enda käte vahel, ilma agentuurideta. Just see ehtsus ja haavatavus panebki inimesi teda usaldama – sealt leiab päris elu, kus laagripäikese kõrval on ka ärajäänud trennid ja lasteaiaviirused.
Kas Kelly teeks otsuse minna silmaoperatsioonile uuesti? Ta ei pea sekunditki mõtlema: „Reaalselt läheksin kohe uuesti ja tagasi! See raha ei kaalu kunagi üles seda, kui sa näed oma silmadega".
Kelly loo võib kokku võtta tema enda kunagise lausega: „Kui juba elada, siis kvaliteetselt". Kaks poega, värsked Eesti meistritiitlid, kaks alla kolme tunni maratoni ja kakskümmend aastat jooksukirge hiljem elab ta täpselt oma sõnade järgi.
Hea nägemine ei ole ainult sportlase tööriist, vaid vabadus ärgata öösel ja näha, joosta tuules ja vihmas ilma uduste prillideta ning olla kohal nii rajal kui ka kodus. Ja ta näeb seda kõike oma silmadega – täiesti selgelt.
© 2026 KSA Silmakeskus. Kõik õigused kaitstud.
