Lapse arengut võib võrrelda keeruka ja täpselt toimiva süsteemiga, kus iga osa mõjutab järgmist. Ammu enne seda, kui laps teeb oma esimese sammu, puhub ära esimese sünnipäevatordi küünla või kirjutab koolipingis oma esimese tähe, toimub tema organismis juba väga palju.

Eriti tihedalt arenevad koos silmad ja aju. Need jagavad omavahel närve, juhtteid ja keemilisi signaale ning nende areng algab palju varem, kui esmapilgul arvata võiks.

Paljud vanemad seostavad lapse nägemise kujunemist eelkõige nutiseadmete, lugemise või õues veedetud ajaga. Need tegurid on tõepoolest olulised, kuid uuemad sünnikohordi uuringud näitavad, et nägemise arengutee algab juba emaüsas.

Lapse silmamuna füüsilist kuju, hilisemat nägemisteravust ja isegi kognitiivse mälu arengut võivad mõjutada protsessid, mis saavad alguse raseduse ajal ning jätkuvad läbi varase lapsepõlve. See tähendab, et lapse nägemistervise kujunemist tasub vaadata tervikuna: alates rasedusaegsest keskkonnast ja toitumisest kuni selleni, kui palju veedab laps hiljem aega õues.

Platsenta roll lapse silmade arengus

Et mõista, kust lapse nägemise areng alguse saab, tuleb minna tagasi rasedusaega. Platsenta ei ole raseduse ajal lihtsalt passiivne filter ema ja lapse vahel. Tegemist on väga aktiivse organiga, mis aitab reguleerida hapniku, toitainete ja mitmesuguste kaitsvate ühendite jõudmist looteni. Just seetõttu võib platsenta seisund mõjutada ka seda, kuidas kujunevad lapse organid, sealhulgas silmad.

Mainekas teadusajakirjas British Journal of Ophthalmology avaldatud Maanshani sünnikohordi uuringus jälgiti 1256 ema-lapse paari. Teadlased uurisid, kuidas emaüsas valitsevad tingimused võivad olla seotud lapse silmade kujuga aastaid hiljem.

Erilise tähelepanu all olid platsenta põletikulised reaktsioonid ja oksüdatiivne stress ning nende võimalik seos silmamuna füüsilise kasvuga. Uuringus analüüsiti kahte olulist platsenta biomarkerit.

MCP-1 ehk monotsüütide kemoatraktantne valk-1 on põletikku soodustav kemokiin. Uuringus leiti, et MCP-1 kõrgem tase platsentas oli seotud lapse 1,6% suurema lühinägelikkuse riskiga koolieas (riskisuhe 1,016) ning silmamuna telje pikenemisega 0,006 mm võrra.

Interleukiin-4 ehk IL-4 on seevastu põletikuvastane tsütokiin. Selle kõrgem tase oli seotud loomulikult kaugnägevama silmaehituse ja lühema silmamuna teljega (-0,003 mm). Esmapilgul võivad need erinevused tunduda imeväikesed. Silma puhul võivad aga ka väga väikesed muutused olla olulised.

Miks loeb silmamuna pikkuse puhul isegi millimeetri murdosa?

Silma ehitust võib kõige lihtsamalt võrrelda fotoaparaadiga. Selleks, et foto jääks terav, peab objektiiv koondama valguse täpselt kaamera sensorile. Silmas täidab sensori rolli võrkkest.

Kui silmamuna kasvab eest taha liiga pikaks, mida nimetatakse aksiaalseks pikkuseks ehk axial length'iks (AL), ei lange valguse fookus enam täpselt võrkkestale, vaid selle ette. See silmamuna pikenemine on üks lühinägelikkuse ehk müoopia tekkega seotud peamisi füüsilisi muutusi.

Seetõttu on oluline mõista, et lapse silmade ehituslik vundament ei hakka kujunema alles koolieas, vaid palju varem, juba emaüsas.

Vanus 4–7: miks õues veedetud aeg on oluline?

Pärast sündi hakkavad lapse pärilikku ja rasedusaegset arengut mõjutama järjest enam tema igapäevased harjumused.

Maanshani uuringu teadlased ei piirdunud ainult sünniandmete analüüsimisega. Nad jälgisid samu lapsi edasi ning hindasid nende õues veedetud aja muutumist vanuses 4–7 aastat. Eesmärk oli mõista, kas lapse igapäevane eluviis võib olla seotud sellega, kuidas silm edasi kasvab.

Tulemused näitasid selget suundumust: lastel, kelle õues veedetud aeg nende aastate jooksul pidevalt vähenes, oli 7–8 aasta vanuselt pikem silmamuna telg ning suurem kalduvus lühinägelikkusele. Siin on oluline ka teaduslik täpsustus. Pärast rangemate statistiliste korrektsioonide ehk FDR-i (False Discovery Rate) rakendamist ei jäänud need seosed väga oluliseks. See ei tähenda siiski, et õues viibimise tähtsus kaoks.

Õues veedetud aega peetakse jätkuvalt üheks oluliseks ja loomulikuks teguriks, mis aitab vähendada laste lühinägelikkuse kujunemise riski. Üheks võimalikuks põhjuseks peetakse eredat looduslikku valgust. Õues viibides puutub silm kokku palju tugevama valgusega kui siseruumides ning see stimuleerib võrkkestas dopamiini vabanemist.

Dopamiin toimib silmas ühe mehhanismina, mis aitab pidurdada silmamuna liigset pikenemist. Seega ei ole õues mängimine oluline ainult liikumise ja üldise tervise seisukohalt. See võib olla tähtis ka lapse silmade arengule.

Silmad ja aju arenevad koos

Nägemine ei sõltu ainult silmadest. Sama oluline on aju, mis peab silmadest tulevat infot vastu võtma, töötlema ja talletama. Samal ajal kui lapse silmad kujunevad, areneb kiiresti ka aju ning tekivad keerulised närviühendused, mida vajame hiljem õppimiseks, mõtlemiseks ja mäletamiseks.

Üks tegur, mida selles kontekstis uuritakse, on rasedusaegne D-vitamiini tase.

Mainekas meditsiiniajakirjas JAMA Network Open avaldatud kliinilises uuringus jälgiti ligi 500 last sünnieelsest ajast kuni 10. eluaastani. Uuringus võrreldi kahte rasedate gruppi. Esimesse gruppi kuulunud naised võtsid raseduse ajal D-vitamiini tavapärases rasedate annuses ehk 400 IU ehk 10 µg päevas. Teise grupi naised hakkasid alates 24. rasedusnädalast võtma D-vitamiini suuremas annuses ehk 2800 IU ehk 70 µg päevas. Kui lapsed said 10-aastaseks, tehti neile põhjalikud kognitiivsed testid.

Suuremat D-vitamiini annust saanud emade laste tulemused olid paremad kahes valdkonnas: sõnalises ja visuaalses mälus. D-vitamiin ise ei hoia otseselt ära lühinägelikkust, kuid sellel on oluline roll loote arengus. D-vitamiin osaleb muu hulgas neuronite eristumises ja kaltsiumi signaaliülekandes ning aitab toetada aju normaalset arengut.

Uuringud on toonud esile ka selle võimaliku kaitsva rolli keskkonnamürkide, näiteks arseeni, kahjuliku mõju vähendamisel beebi silmade arengule. Kõik see kinnitab veel kord, kui tihedalt on lapse silmade ja aju areng omavahel seotud.

Lapse nägemistervis on pikk arengutee

KSA Silmakeskuses näeme iga päev, kui suur mõju on heal nägemisel inimese igapäevaelule. Selge nägemine ei ole aga ainult üks number prilliretseptil. Selle taga on pikk arengutee, mille esimesed etapid algavad juba enne lapse sündi. Vanematel ei ole võimalik kontrollida kõiki lapse nägemist mõjutavaid tegureid, kuid osa neist on siiski meie kätes.

Raseduse ajal tasub pöörata tähelepanu ema üldisele tervisele ja piisavale D-vitamiini tasemele. Uuringutes on toodud olulise piirina välja tase üle 20 ng/mL. Kui laps kasvab väikelapsest kooliealiseks, tasub kujundada harjumus veeta iga päev aega õues. Eriti oluline periood on vanus 4–7 aastat, mil silm veel aktiivselt areneb.

Samuti tasub lapse nägemist regulaarselt kontrollida, sest muutused ei pruugi alati olla lapse enda jaoks märgatavad. Lapse silmade loomuliku arengu toetamine varases eas aitab luua võimalikult hea aluse kogu ülejäänud eluks.

Mõnikord ongi üks lihtsamaid asju, mida lapse silmade heaks teha saab, kõige tavalisem: panna ekraan hetkeks kõrvale, minna õue ja lasta silmadel vaadata kaugemale kui järgmise meetri peale.