Värvinägemine loomariigis: Bioloogiline vikerkaar

Selleks, et mõista, kuidas loomad näevad, peame kõigepealt aru saama, mis värvinägemine tegelikult on. Teaduslikult rääkides viitab mõiste "värvinägemine" mis tahes looma võimele eristada erineva lainepikkusega valgust . See uskumatu võime taandub silma võrkkestas asuvatele tillukestele valgustundlikele rakkudele, mida nimetatakse kolvikesteks, mis toimivad fotoretseptoritena ja vastutavad peamiselt meie värvinägemise eest . Enamik inimesi on "trikromaadid", mis tähendab, et meil on kolme tüüpi kolvikesi . Kuid loomariik on täis olendeid, kes töötlevad valgust täiesti teistmoodi! Miks inimesed ja teised primaadid (näiteks ahvid) värve näevad? Meie evolutsioonilugu annab sellele vihje. Hea punaste ja roheliste toonide eristamise võime aitab primaatidel märgata rohelise lehestiku sekka peidetud ja maskeeritud toitu, näiteks küpseid puuvilju . Lisaks aitab laia värvispektri nägemine meil märgata olulisi muutusi nahavärvis, nagu punastamine, päikesepõletus või verevalumid, mis on sotsiaalse suhtluse ja tervise seisukohalt üliolulised.

(Palun arvesta: järgnevates lõikudes toodud konkreetsed loomanäited pärinevad väljaspoolt antud allikaid, seega võid neid iseseisvalt kontrollida, et faktides täiesti kindel olla.) Kujuta ette, et suudad mis tahes nähtava värvi kokku segada vaid kahe põhivärvi abil . Seda seisundit nimetatakse "dikromaatiaks" . Kuigi inimestel peetakse seda värvipimeduse vormiks, on see paljude loomade jaoks täiesti tavaline. Näiteks koerad ja kassid on loomu poolest dikromaadid. Nad ei näe maailma mustvalgelt, nagu vanasti arvati, vaid tajuvad seda peamiselt sinistes ja kollastes toonides. Kui kolm kolvikest on hea, kas neli on siis veel parem? Kindlasti! Seda nimetatakse "tetrakromaatiaks" – olukorraks, kus silmas on neli tüüpi värvitundlikke kolvikesi . Tänu lisakolvikesele, mis töötleb erinevaid valgussagedusi, saab aju tohutul hulgal uut värviinfot . Kuigi inimestel on see äärmiselt haruldane, on tetrakromaatia paljude lindude, mesilaste ja liblikate jaoks täiesti tavaline. Tänu oma neljandale kolvikesele näevad need uskumatud putukad ja linnud ultraviolettvalgust (UV), mis on inimsilmale täiesti nähtamatu! See aitab neil leida lilledest nektarit, kuna õitel on spetsiaalsed UV-valguses helendavad "maandumisrajad". Skaala teises otsas on "monokromaatia" ehk täielik värvipimedus, kus silmal on värvide edastamiseks vaid üks kanal ning loom tajub ainult heleduse muutusi . Paljud süvamerekalad ja ööloomad elavadki sellises suure kontrastiga mustvalges maailmas. Kuid loomariigi värvinägemise vaieldamatu raskekaalu meister on röövikvähk (mantis shrimp). Kui inimene toetub kolmele kolvikese tüübile, siis röövikvähil on lausa 16 erinevat tüüpi fotoretseptorit!